2. aprill - Rahvusvaheline lasteraamatupäev

2019 – Raamatud aitavad aega maha võtta 

2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva. IBBY Leedu sektsioon on saatnud selleks puhuks maailma lastele sõnumi ja plakati, mille autoriks on rahvusvaheliselt tuntud leedu illustraator ja kirjanik Kęstutis Kasparavičius (1954).

Raamatud aitavad aega maha võtta

Kęstutis Kasparavičius

„Mul on kiire!.. Aega ei ole!.. Hüvasti!..“ – ilmselt kuuled samasuguseid hüüatusi päevast päeva mitte üksnes Leedus, mis asub päris Euroopa keskel, vaid igal pool mujalgi maailmas.  Harvad pole ka arutelud, et elame infokülluse, kiiruse ja kiirustamise ajastul.

Aga vaat kui võtad kätte raamatu, tunned ennast kohe kuidagi teistmoodi. Nähtavasti on raamatutel imepärane mõju –  nad aitavad aega maha võtta. Kui oled raamatu avanud ja selle rahumeelsesse sisusse süvenenud, kaob hirm, et kogu elu tormab hullumeelsel kiirusel mööda, nii et midagi ei näe. Hakkadki uskuma, et enam pole vaja tulistjalu kahtlase väärtusega tööde kallale viskuda. Raamatus kulgeb sündmustik aegamööda ning järgepidi nagu kord ja kohus. Võib-olla on nõndamoodi sellepärast, et raamatute lehed on numbritega tähistatud ja leheküljed sahisevad pööramisel tasakesi, hellalt suigutavalt? Raamatus kohtuvad möödunud aja sündmused rahumeelselt sündmustega, mis on alles ees.

Raamatu maailm on väga avameelne, tõelisus kohtub seal sõbralikult mõttekujutelmaga, fantaasiaga. Ja mõnikord ei saa enam arugi, kus sa panid tähele – kas raamatus või päriselus –, kui imeliselt tilgub sulavesi lumiselt katuselt alla või kui oivaline on naabrimehe sammaldunud aed. Kas oled sa raamatust teada saanud või päriselt ise kogenud, et  pihlamarjad pole üksnes ilusad, vaid on ka mõrkjad? Oli see raamatus või tegelikult, kui lamasid suvel muru peal ja hiljem istusid ristijalu ning jälgisid taevakaarel ujuvaid pilvi?

Raamatud aitavad aega maha võtta, raamatud õpetavad märkama, raamatud kutsuvad, lausa sunnivad istet võtma. Enamasti me ju loeme istudes, raamat kas laual või süles, on ju nii?

Aga kas te olete kogenud veel ühte imelugu, et kui teie loete raamatut, siis raamat loeb teid ennast? Just, just, ka raamatud oskavad lugeda. Nad loevad teie laubalt, kulmudelt, vahel ülespoole, teisal allapoole suunurkadest, kuid kõige rohkem muidugi silmadest. Aga silmadest nad näevad… Mida, noh, eks te ise tea!

Ma ei kahtle, et raamatul on teie süles ääretult huvitav olla. On ju lugev inimene – nii väike kui suur – iseenesest juba märksa huviväärsem tollest, kes ei viitsi raamatut kätte võtta, kes alatasa kiirustab, kel pole eales aega istet võtta ning kes ei jõua midagi tähele panna.

Soovigem rahvusvahelisel lastekirjanduse päeval üksteisele huvitavaid raamatuid. Aga ka seda, et me ise oleksime raamatute jaoks huvitavad!

Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak

Väike on raamatus suur

2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva. IBBY Läti sektsioon on saatnud selleks puhuks maailma lastele sõnumi pealkirjaga „Väike on raamatus suur”. Sõnumi kirjutas lastekirjanik Inese Zandere, plakati autoriks on illustraator Reinis Petersons.

Väike on raamatus suur

Inese Zandere

Inimene püüdleb kindla rütmi ja mustri poole: nagu füüsikakatses korrastab magnetjõud metallilaaste, nagu lumehelves loob veest kristalle. Lastele meeldivad muinasjutus või luuletuses kordused, refräänid, universaalsed motiivid, sest neid on võimalik korduvalt ära tunda, nad loovad tekstile mustri. Maailm saab kenasti korda.

Mäletan ikka veel, kuidas ma lapsepõlves võitlesin iseendaga õigluse ja sümmeetria eest, parema ja vasaku poole võrdõiguslikkuse eest: kui trummeldasin sõrmedega vastu lauda, lugesin kaasa, mitu korda iga sõrmega löön, et teised sõrmed ei solvuks. Plaksutades lõin tavaliselt paremat peopesa vastu vasakut, aga mulle tundus, et see on ebaõiglane, ja õppisin plaksu lööma ka teistpidi – vasakuga vastu paremat. Selline vaistlik püüdlus tasakaalu suunas on naljakas jah, aga see annab märku soovist mitte lubada maailmal viltu vajuda. Oli selline tunne, et just minust sõltub see, et kõik püsima jääks.

Ka laste püüdlus luuletuste ja juttude poole on seotud sooviga luua mustrit maailma kaosesse. Kõik püüdleb ebamäärasuses hulpimisest korrastatuse poole. Liisusalmid, rahvalaulud, laulumängud, muinasjutud, luule – kõik need rütmi pandud olemasolemise vormid aitavad väikesel inimesel luua struktuuri suures kaoses, milles ta peab viibima. See võimaldab intuitiivselt tajuda, et korraloomine maailmas on võimalik ja igaühel on selles oma unikaalne koht. Kõik toimib: teksti rütmiline korrastatus, tähemärkide reastatus, lehekülgede kujundus, raamatud kui mulje hea ülesehitusega tervikust. Väikses avaneb suur ja me modelleerime lasteraamatutes seda intuitiivselt, isegi kui üldse ei mõtle jumalast või fraktaalteooriast.

Lasteraamat on imeline jõud, mis võimendab väikese inimese suurt soovi ja võimet olemas olla. Julgust elada.

Raamatus on väike alati suur, just nüüd, mitte alles täiskasvanuna.

Raamat on saladus, millest võib leida ka seda, mida sealt ei otsita või veel ei osata leida.

See, millele lugeja oma vanuses pihta ei saa, jätab teadvusse jälje, toimib edasi; ka see, millest vaid osaliselt aru saadud. Pildiraamat võib olla tark kultuuriaarde laegas ka täiskasvanule, nagu ka laps võib lugeda täiskasvanute raamatut ja leida sellest enda loo, enda elutunnetuse. Kultuurikontekst kujundab inimest, valmistab ette muljeteks, mis ootavad ees tulevikus, ja katsumusteks, mis tuleb läbi elada, säilitades ennast kui tervikut.

Lasteraamat – see on väikeste suuruse austamine. See on maailma iga kord uuesti loomine, see mänguliselt kaunis tõsidus, ilma milleta kõik, ka lastekirjandus, on vaid tühi rahmeldamine.

Läti keelest tõlkinud Contra

Rahvusvaheline lasteraamatupäev

2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva. IBBY Venemaa sektsioon on saatnud selleks puhuks maailma lastele sõnumi pealkirjaga „Kasva koos raamatuga”. Sõnumi kirjutas lastekirjanik ja ajakirjanik Sergei Mahhotin (1953), plakati autoriks on illustraator ja graafik Mihhail Fjodorov (1941).

Rahvusvahelise lasteraamatupäeva ajaloost

Kasva koos raamatuga

Sergei Mahhotin

Varases lapsepõlves meeldis mulle klotsidest ja muudest leludest majakesi ehitada. Katuse aset täitis tihtilugu raamat, laste oma, piltidega. Lasin unistustes endal sellesse majja pugeda, tikutoosivoodisse heita ja kord pilvi, kord tähistaevast vaadata – olenevalt sellest, milline pilt enam meeldis.

Nii järgisin teadvustamatult iga lapse elus olulist reeglit, püüdsin luua hubast ja ohutut elukeskkonda. Ja lasteraamat aitas sellele väga kaasa.

Siis kasvasin, õppisin lugema, ja raamat polnud minu kujutluses enam katuse, vaid liblika moodi. Või isegi linnu. Raamatulehed meenutasid tiibu ja sahisesid. Paistis, et aknalaual lebav raamat suundub kohe-kohe tundmatusse kaugusesse. Võtsin selle kätte, hakkasin lugema, ja raamat rahunes maha. Siirdusin raamatu seltsis teistesse maadesse ja maailmadesse, avardades oma kujutlusvõime piire.

Milline rõõm on hoida käes uut raamatut! Veel sa ei tea, millest seal juttu on. Hoidud kiusatusest avada viimane lehekülg. Ja kui hästi see lõhnab! Seda lõhna ei saa jagada koostisosadeks: trükivärv, liim … Ei, see on nimelt raamatu lõhn, erutav, kordumatu. Mõned lehed on otsast kokku kleepunud, nagu poleks raamat veel ärganud. Ta ärkab, kui sa seda loed.

Sa kasvad suuremaks, maailm su ümber muutub keerukamaks. Sünnivad küsimused, millele ka iga täiskasvanu pole valmis vastama. Aga nii väga oleks vaja jagada kellegagi oma kahtlusi ja saladusi. Ja siin tuleb taas appi raamat. Küllap tabavad paljud ennast mõttelt: see on kirjutatud minust! Ja lemmiktegelane osutub ühtäkki sinuga sarnaseks. Tal on samad mured ja ta saab neist auga jagu. Aga mõni tegelane pole üldse sinu moodi, kuid sa soovid nii väga teda matkida, olla sama julge ja nutikas.

Kui mõni poiss või tüdruk teatab „Ma ei salli lugemist!“, teeb see mulle nalja. Kuna ma ei usu neid lapsi. Nad ju söövad jäätist, mängivad mänge, vahivad põnevaid filme. Teisisõnu, armastavad nautida. Aga lugemine pole ju üksnes töö, tundekasvatus, kujutlusvõime või isegi iseenda isiksuse arendamine, vaid ennekõike ikkagi suur nauding.

Nimelt selle jaoks lastekirjanikud oma raamatuid kirjutavadki!

Vene keelest tõlkinud Ilona Martson

02. aprillil tähistati Rahvusvahelist lasteraamatupäeva

2. aprillil tähistati rahvusvahelist lasteraamatupäeva. IBBY Brasiilia sektsioon on saatnud selleks puhuks maailmale sõnumi pealkirjaga "Elas kord". Sõnumi autoriks on Brasiilia lastekirjanik Luciana Sandroni, plakati autoriks on kirjanik ja illustraator Ziraldo.

Rohkem infot Rahvusvahelise lasteraamatupäeva kohta siit

Elas kord…Luciana Sandroni

Elas kord üks… printsess? Ei.

Oli kord üks raamatukogu. Ja oli tüdruk nimega Luisa, kes läks esimest korda raamatukokku. Tüdruk kõndis aeglaselt, vedades enda järel suurt koolikotti. Ta vaatas hämmelduses ringi: ruumi täitsid raamaturiiulid, lauad, toolid, kirevad padjad, seintel joonistused ja plakatid.

„Ma tõin oma pildi,” ütles tüdruk ujedalt raamatukoguhoidjale.

„Suurepärane, Luisa! Ma lähen teen sulle raamatukogukaardi. Senikaua võid endale raamatu välja valida. Sa võid täna ühe raamatu koju kaasa võtta.”

„Kas ainult ühe?” küsis tüdruk pettunult.

Korraga helises telefon ja raamatukoguhoidja jättis tüdruku raske valikuga omapead. Luisa vedas kotti enda järel ja otsis õiget raamatut, kuni leidis oma lemmiku – „Lumivalgekese”. See oli kaunite piltidega kõvakaaneline raamat. Raamat ühes käes ja kott teises, pööras ta end minekule, kui korraga keegi talle õlale koputas. Tüdruk pidi üllatusest ümber kukkuma, kui nägi, et see oli saabastega kass, raamat pihus, või õigemini käpas!

„Kuidas käsi käib?” küsis kass viisakalt. „Luisa, kas sa juba ei tea kõiki printessilugusid? Võta parem minu „Saabastega kass”, see on palju põnevam!”

Luisa tegi üllatusest suured silmad ega osanud midagi vastata.

„Mis lahti on? Kas neelasid keele alla?” naljatles kass.

„Kas sa oled tõepoolest saabastega kass?”

„See olen tõepoolest mina! Lihast ja luust! Võta mind koju kaasa ja sa saad kogu markii de Carabasi lugu kuulda.”

Tüdruk noogutas hämmingus pead.

Saabastega kass kadus kui võluväel raamatu kaante vahele. Kui Luisa hakkas minema, koputas keegi uuesti talle õlale. Nüüd oli see tema – „valge kui lumi, punane kui veri ja must kui eebenipuuˮ. Kas teie teate, kes ta oli?

„Lumivalgeke!?” hüüatas Luisa üllatunult.

„Luisa, võta mind ka kaasa. See raamat siin,” sõnas ta, „on vendade Grimmide muinasjuturaamat.”

Kui tüdruk hakkas raamatut uuesti välja vahetama, sai saabastega kass pahaseks:

„Lumivalgeke, Luisa valis oma raamatu juba välja. Mine tagasi oma kuue pöialpoisi juurde!”

„Neid on seitse! Ja ta pole veel valinud!” hüüatas Lumivalgeke pahameelest punastades.

Mõlemad pöördusid ootavalt tüdruku poole.

„Ma ei tea, millist valida. Ma tahan neid kõiki…”

Korraga juhtus midagi enneolematut: raamatutest hakkas järjest tegelasi välja astuma – Tuhkatriinu, Punamütsike, Okasroosike, Rapuntsel. See oli tõeline printsesside paraad.

„Luisa, võta mind endaga kaasa!” palusid kõik.

„Mul oleks väikseks uinakuks üht voodit vaja,” haigutas Okasroosike.

„Väikeseks saja-aastaseks uinakuks,” naeris kass.

„Mina võin su toa ära koristada, aga õhtul lähen lossi…” pakkus Tuhkatriinu.

„Printsi peole!” hüüdsid kõik.

„Mul on korvikeses kooki ja veini. Kas keegi soovib?” pakkus Punamütsike.

Tegelasi tuli aina juurde: inetu pardipoeg, väike tuletikumüüja, vankumatu tinasõdur ja tantsijanna.

„Luisa, kas me võime sinuga kaasa tulla? Meie oleme Anderseni tegelased,” palus inetu pardipoeg, kes ei olnudki nii inetu.

„Kas sul on soe tuba?” küsis väike tuletikumüüja.

„Ah, kui sul on kamin, siis meie jääme parem siia,” arvasid vankumatu tinasõdur ja tantsijanna.

Sel hetkel kargas välja tohutusuur karvane ja teravate hammastega hunt. „Kuri hunt!”

„Hunt, miks sul nii suur suu on?” hüüatas Punamütsike vanast harjumusest.

„Mina kaitsen teid!” hüüdis vankumatu tinasõdur.

Hunt avas lõuad ja… pistis kõik nahka? Ei. Ta haigutas uniselt ja sõnas:

„Rahunege maha! Mul tuli hea mõte. Luisa võtab „Lumivalgekese” raamatu, aga meie ronime ise kõik tema suurde seljakotti.”

Kõik olid mõttega päri.

„Kas me võime kaasa tulla, Luisa?” palus külmast lõdisev tuletikumüüja.

„Hea küll,” vastas tüdruk ja avas koti.

Muinasjututegelased võtsid ritta ja hakkasid ükshaaval sisse hüppama.

„Printsessid eespool!” hüüdis Tuhkatriinu.

Saba lõppu võtsid Brasiilia muinasjututegelased: Saci, Caipora, Emília, pöörane poiss, kollase käekotiga tüdruk, vanaema pildiga tüdruk ja üks õige pisike pirtsakas kuningas. Kõik mahtusid kotisuust sisse.

Kott oli raskem kui kunagi varem. Tegelased kaalusid väga palju! Luisa võttis „Lumivalgekese” raamatu ja raamatukoguhoidja kirjutas selle tema kaardile.

Kui tüdruk hiljem rõõmsalt koju jõudis, hõikas ema talle majast:

„Kas jõudsid koju, kullake?”

„Jaa, me jõudsime koju!”

Inglise keelest tõlkinud Leelo Märjamaa