ÜKS NEIST ON UNI
JA TEINE EI OLE SEDAGI
Karl Ristikivi loomingust on viimastel aastatel kirjutatud-kõneldud sedavõrd palju, et väga raske on selle kohta midagi uut öelda. Aga olen samas veendunud, et sellised raskused ei tulene mitte sellest, nagu oleks Ristikivi looming juba nii-öelda läbiküntud maa, et see oleks tervenisti ja ammendavalt läbi uuritud nii, et enam uusi üllatavaid leide ei suudaks pakkuda. Raskused tulenevad pigem kartusest hälbida kirjaniku enese poolt juhatatud sirgelt ja sissetallatud maanteelt ning suutmatusest eelistada sellele rohtunud metsarada – kui meenutada siin “Põleva lipu” algust. /---/ (Janika Kronberg)
Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.
Meie seisame kõik saarel,kuigi me randa ei näe.
Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?
Iga jalatäis maad on kellegi jälg,
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.
Valged tiivad, mustad tiivad –
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!
Kes olen mina,
et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?
et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?
Rohkem infot kirjaniku kohta siit, siit ja Karl Ristikivi seltsi kodulehelt
Tule tutvu Lõuna-Läänemaal sündinud kirjaniku loomingu väljapanekuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar