Ma loen üsna palju. Peaaegu kõike. Kui välja arvata poliitika ja eneseabiraamatud, on kõik muu minu jaoks enam-vähem loetav.
Viimasel ajal loetu hulgast on mulle eriliselt sümpatiseerinud lausa kaks raamatut.
Esimene neist on Katrin Pauts
"POLITSEINIKU TÜTAR" (Varrak 2016; 312 lk)
Minu arvates suurepärane debüüt noorelt Eesti kirjanikult. Ei jää raasugi alla Hargla, Nesbo, Mankelli jt. esimestele romaanidele. Jah, seal on veidraid faktivigu nagu näiteks 20 aastat tühjalt seisnud maja ja võib minna ja teleka tööle panna ja saateid vaadata (Aga meie läksime vahepeal üle digilevisse). Sellest hoolimata on sisu põnev ja lõpplahendus ootamatu. Raamat sobib pigem neile, kellele meeldivad sellised rahulikumalt kulgevad krimkad. Seal ei ole hirmsat verevalamist ja närve pingul hoidvat kassi-hiire mängu.
Tagakaanelt: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.
Teiseks raamatuks on Sarah Moore Fitzgerald "LOOTUSTE ÕUNAKOOK" (Varrak 2015; 182 lk)
See noortele mõeldud raamat on nii valus ja samas nii tõene. Raamatus oli palju häid mõtteid, mis just noortele (ja ka suurematele) peaks olulised olema. Nt sõprusel ei ole tingimusi; igaüks tunneb hädasoleva inimese ära, kuid vaid vähesed võtavad vaevaks reageerida; lootus pole kunagi hävitav; inimestes on palju peidus, nii halba kui head.
Raamatu peategelane on poiss kes küpsetab imepäraseid õunakooke. Neil õunakookidel on võluvõime, nad muudavad su elu helgemaks ja annavad lootust. Need õunakoogid päästavad elusid. Poisi anne on imeline ja ta hästihoitud saladus tuleb ühel päeval klassikaaslastele päevavalgele. Kuigi esialgu on kõik õunakookidest ja poisi andest vaimustunud, muutub peagi kõik. Kiirelt tehakse temast naerualune ja hävitatakse enesehinnang. Sõbrad kaovad. Kõik see aga on iseka tüdruku kättemaksuplaan, mis oleks peaaegu õnnestunud….
Tagakaanelt: Oscar Dunleavy, poiss, kes tegi maailma parimaid õunakooke, on kadunud, arvatavasti surnud. Paistab, et keegi peale tema parima sõbra Megi ja väikevenna Stevie pole eriti üllatunud. Mures ja segaduses Meg ja Stevie on otsustanud välja uurida, mis Oscariga juhtus. Romaanis antakse vaheldumisi sõna Megile ja Oscarile, kelle suu läbi hargneb lahti lugu manipuleerimisest, valedest, kadedusest, võimuihast ja sellest, et asjad ei pruugi alati olla nii, nagu esmapilgul paistab. Samas saavad peategelased nii mõndagi teada truudusest, sõprusest ja lootuse elushoidmise väest, iseäranis tänu elumuredest räsitud vanale Barney Brittle’ile, kes leidis uue elulootuse tänu Oscari võluväelisele õunakoogile. Limericki ülikooli psühholoogiaprofessori Sarah Moore Fitzgeraldi noorteromaan „Lootuse õunakook” tõstatab tänapäeva noorte valulisi probleeme, nagu koolikiusamine ja enesetapumõtted. Siiski ei jää kõlama sünged toonid, vaid hingelistesse raskustesse sattunud tegelased leiavad lahenduse.
Eda
Ridala raamatukogu lugeja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar